Elu või surm… ehk kuidas rutiinne haiglakülastus lõppes ligi kuu aega kestva lahinguga.

Olen juba päevi pead vaevanud jutu kirja paneku üle, isegi alguslauseid mitmeid kordi välja mõelnud kuid kõik, kes on kaua sunnitud haiglaseinte vahel olema teavad, et mida päev edasi, seda raskemaks muutub suhtlus välismaailmaga. Eelmisest postitusest on möödas ligi kuu aega ning püsilugejad teavad algust… juttu oli meie tavapärasest ning rutiinsest käigust haiglasse, et teostada môningad lihtsad protseduurid ning uuringud. Kôik algas kenasti ning nädal aega käisimegi igapäevaselt haiglas(arst ei pidanud vajalikuks meid öösel siin hoida ning mulle see sobis) kuniks kôik ühtäkki muutus… kuniks pea aasta aega oli möödas elu kôige kohutavamast etapist ning tundus, et see kõik kordub taas. Sel korral tundus see kõik veel võimsama ning kohutavamana.

Istun akna alla paigutatud voodil ning silmitsen läbi ribikardinate väljapoole. Taevas on peaaegu ûhtlaselt vesihall ning puude õõtsumine tuules môjub kuidagi rusuvalt, tundub nagu suvi oleks mãrkamatult möödunud ning sügis hiilib lãhemale. Haigla ees tänaval ei liigu ühtegi hingelist kuid kaugelt on kuulda sireenide huilgamist, see annab kinnitust, et välismaailm ikka veel eksisteerib. Maailm, kuhu meie pidime täna üle pika aja oma esimese sammu astuma. Viin teid tagasi algusesse ning proovin vôimalikult tãpselt kirjeldada kogu juhtunut… mis siis ôigupoolest juhtus?

Liigun mälestustes tagasi 5.juuni hommikusse. Aega, mil nädal peale igapäevast haiglavahet sõitmist pidi lõppema. Hommik algas nagu eelnevatel kordadel, ãrgates olin isegi rohkem energiat tãis kui varem, sest see oli viimane sõit… oligi mônes mõttes. Viisin Raitti tööle ning võtsin suuna mustamäe poole, tee oli juba peale paari korda selge ning seega polnud põhjust ka navi sisse lülitada. Haiglasse jõudes ootas ees meie tavapärane palat neuroloogiaosakonnas otse õeposti vastas. Uksest sisse astudes tervitasidki rõõmsameelsed ning juba täitsa omaks saanud õed. Sättisin Sahmiku voodisse sööma ning uurisin meie päevaplaani kohta, kavas oligi ainult üks- kopsupilt. Kuna kõige esimesel päeval ehk 29.mail tehtud pilt näitas põletikku, siis olime saanud suukaudset antibiootikumi ning 5 pãevaga oli põletikunäit kukkunud 30lt 12 peale, seega ma ei muretsenud ja arst isegi ütles, et see ei pruugi midagi keerulist olla(eeldasin sama, sest vastasel juhul ju oleks meid kohe haiglasse jãetud kuid meie saime iga õhtu koju).

Studio_20170605_122540

Enne lõunat läksime uuesti teisele korrusele röntgenisse ning seejärel tuli vaid oodata. Mäletan et umbes 11 ajal tuli arst ning tundus, et proovis õrna naeratusega peita tõsist ilmet.. see ei õnnestunud. Taipasin kohe, et midagi on valesti. Mu tunne ei petnud mind. Kopsupilt oli ikka halb kui mitte öelda, et isegi kehvem esimesest ning lisaks kahtlustati, et kopsus võib olla ka vedelikku(tuli teha tãiendav ultraheli). Arst selgitas edasist ravi ning vajadust tsentraalveeni kanüüli paigaldamiseks(narkoosi all teostatav protseduur kus kanüül paigaldatakse ülemisse õõnesveeni), sest suukaudne ravi polnud tulemuslik ning ma keeldusin tavakanüüli paigaldusest Joannale- tal on imeõhukesed ning keeruga veenid ning kanüül ei pea pikalt vastu. Ainuûksi ühe kanüûli panekuks on ta lõpuks igatepidi katki torgitud ning rohkem ma last piinata ei luba. Protseduuri aeg oli veel lahtine, sest sôltus operatsioonitoa saadavusest. Seega ei mingit koju saamist. Tundsin end kui puuga pãhe saanuna, sest olin ju nii valmis haigla jälle pikaks ajaks selja taha jãtma ning ainuüksi mõte, et 2 nädalat istuda umbses palatis ajas mul ihukarvad püsti. Klomp tõusis kurku kui edastasin kogu info Raittile. Oleks ma vaid tol momendil taibanud oma isekust…

WP_20170605_12_12_42_Pro

Kell tiksus omasoodu ning meil jäi taas üle vaid oodata. Tundus nagu ootaks kohtuotsust, mis lõpuks tuli. Operatsioonituba pidi vabanema kella neljaks. Kiirelt teavitasin Raittit, et ta saaks töölt õigeaegselt tulema, samal ajal täitsin seda enda jaoks uut ning kurjakuulutavat blanketti- teavitus üldnarkoosi vajalikkusest ning ohtudest, lisana juures tãitmiseks tühjad väljad, mis pidid sisaldama minupoolset infot lapse võimalikest probleemidest, haigustest jms. Arst selgitas kogu protseduuri, mis on kirurgide jaoks suhteliselt tavapärane ning mitte eriti keeruline kuid siiski piisavalt ohtlik kuna tehtav vaid üldnarkoosis. Kokku ajaliselt pidi kuluma umbes 1,5 tundi. Kell 5 tuli kutse ülevalt operatsiooniblokist, et kõik on valmis ning võivad lapse vastu võtta. Kuna tava tööpäev oli lãbi, siis sain ise kaasa minna ning Joanna üles saata ja edasi tuli taaskord oodata. See oli raske, kogu tunnete virr-varr peas ning pidin lihtsalt sundima end rahulikuks. Mingil hetkel saatsin Raitti ãra koju ning lubasin kohe helistada kui Joanna ãrkamispalatist alla minu juurde tuuakse.

Kell pool seitse kuulsin tuttavat krigisevat voodit veeremas mööda koridori ning tormasin oma inglikesele vastu, õed kinnitasid, et kõik on korras ja lãks edukalt. Kivi langes mu õlult ning ei suutnud pisaraid tagasi hoida kui sain unesegasele Sahmikule uuesti musi teha. Mu armas vapper tüdruk.

received_10211018643875180

Kahjuks seda õnnejoovastust mulle kauaks ei jagunud, ma isegi ei mâleta kas olin enne jãrgnevat segadustekeerist suutnud Raittile teada anda, et laps toodi tagasi alla… Millegipãrast oli ka lisahapnikuga saturatsiooni(hapiniku sisaldus veres) tase kahtlaselt madal ning ma ei suutnud leppida vastusega, et see vôib olla tingitud narkoosist. Õed lubasid arsti kutsuda ning kiirelt astus palatisse anestesioloog, kes oli Joannaga tegelenud. Rââkis ta kiirelt ning mulle segases keeles, justkui tulistades mind kôiksugu meditsiiniliste terminitega, mida üldjuhul tavainimene unes ka ei tea. Sain kiirelt aru, et olukord on väga halb kui mitte lausa kriitiline ning tema keeldub Joannat alla jätmast, lisas veel, et ta ei saa hommikuni oodata ning koheselt tuleb paigaldada kopsudreen. Sel hetkel ma muidugi ei saanud aru, mis oli juhtunud või misasi see dreen üldse on. Peas oli mustmiljon mõtet ning küsimust kuid ma olin nii nãrvis, et ei suutnud sõnagi suust saada. Anestesioloog selgitas, et oli vaadanud pilte ning analüûse uuesti ning ei saanud aru, miks teda polnud keegi teavitanud enne protseduuri, et lapsel on vedelik kopsus. Edasi tegutseti juba nii kiirelt, et juskui silmapilguga oli laps palatist kadunud, jooksuga viidi ta intensiivraviosakonda, JÄLLE….

Maa minu jalge alt oli kadunud, tundsin, et mul pole õhku ning ma ei saanud enam aru, kas see oli unes või reaalselt juhtunud. Mingitmoodi suutsin helistada Raittile, et ta tagasi sõidaks ning hakkasin ise kiirelt asju kokku pakkima, et seejãrel Joannale jãrgi tormata. Ausalt öeldes ma ei mãleta kas läksin ûksi või koos Raittiga ûles… kuskilt nagu koidab, et vist ikka üksi, sest intensiivraviosakonna ustevahelt sisse astudes tundsin ãra end mãlestustes. Aasta tagustes mâlestustes. Tegu oli kûll teise haiglaga kuid see lõhn, õhupuudus ning aparaatide häãled olid kõik nii tuttavad. Karm mõelda, aga tundus nagu oleksin koju jôudnud…

Minu küsimise peale kus on Joanna, juhatati mind TAAS kõige viimasesse palatisse. Enne sisenemist hingasin sügavalt sisse ning enda rõõmuks nägin oma printsessi, kõik oli nii sarnane mälestustega kuid samas nii erinev, sel korral puudus kogu “raskekahurvägi” lapse ümbert. Õnneks. Algas taaskord teekond, mis oli nii kuradi tuttav..

Õnneks tänu ühele suurepãrasele sõbrale, sain kiirelt meile linna elamispinna, sest oli mõeldamatu minna sellises olukorras koju. Esimene öö ilma Joannata tundus nii veider ja vale, puudus see tuttav nohin ning pisikesed häãled lãbi une. Hommikul kui olin Raitti taas tööle viinud kiirustasin haiglasse tagasi ning ees ootas üks justkui katkematu laviin, mis mu endasse mattis. Joannal oli öòsel tekkinud kõrge palavik ning pulss oli püsivalt 220, mis on ilmselgelt vãga ohtlik. Raviarst selgitas, et olukord oli äärmiselt kriitiline ning eluohtlik ja et on suur võimalus, et asi lõppeb kôige hullemini. Tuli vãlja, et Joanna oli juba pikalt endas peitnud vãga tõsist kopsupõletikku, mida väliselt polnud võimalik tuvastada(polnud palavikku ning isegi põletikunäit polnud teab mis kõrge) kuid seda enam oli see ohtlik. Vedelik kopsus oli kogunenud pikaajaliselt ning samuti hiilis ka põletik ligi… mida vaid tänu õnnelikuke juhusele sai tuvastada. Tuli tänada õnne, et me just siis olime läinud oma tavapärastele uuringutele, sest vastasel juhul oleks koduseinte vahel võinud juhtuda kõige hullem… Arst selgitas kogu olukorda ning soovitas rahulikult kôike seedida, sest nagu ta ûtles, siis pidime valmistuma vôimalikuks kaotuseks… ma ei suutnud oma kõrvu uskuda…

Kuna palavik oli nii kôrge, siis see tôi ka krambid esile kuid ei teatud, kas see oli tingitud vaid palavikust vôi tema enda haigusest ning arst andis õele korralduse minu jaoks tundmatu nimega ravimi manustamiseks. Sel hetkel kui õde rohtu andis juhtus midagi minu jaoks vãga ootamatut ning hirmutavat… justkui hetkega lakkas Joanna hingamast ning isegi õde ehmatas ja kisas arsti jãrgi. Ma tõstsin käed üles ning tundsin kuidas palusin, et see poleks nii nagu paistis. Kohale tulnud arst rahustas ning ütles, et see ravim pidigi mõjuma nii, sest lapse sûda oli nii ûle koormatud ning see rohi mõjus rahustavalt. Lõpuks hakkas ka palavik alanema, mis minu jaoks oli juba väga positiivne märk kuigi igal jãrgneval päeval seal tema kôrval istudes tundus kui igavik ning iga jumala päev arst korrutas ûle kui kriitiline olukord on- kopsupõletikust tingitud hingamispuudulikkus ning omakorda sellest tulenev südamepuudulikkus. Kuid me olime kindlad, et Sahmik võitleb ennast tagasi koju, minu käte vahele.

Tuli vaid oodata ning loota, et pisike võitleja suudaks veel kord seljatada kôik. Pãevad möödusid ning kui alguses oli probleeme kõrge palavikuga, siis edasi oli just probleem jahtumisega. Keha oli nii kurnatud kogu protsessist, et naljalt temperatuur ûle 35 kraadi ei püsinud, vaid tänu soojenduspuhuritele saadi natuke ûlespoole. Laupäeval oli olukord niipalju parem kûll, et kopsust võeti dreen välja, pisikesest kehast oli pea liiter vedelikku välja tômmatud. Ma ei saa siiani aru kuidas ûks tilluke keha selle kôigega toime tuli. Pühapãeva hommikul aaime rõõmsaid uudiseid, mida isegi arsti sünge jutt ei saanud varjutada- lubati, et esmaspäeval saame Joannaga intensiivist välja ning tagasi neuroloogiaosakonda. Arsti arvamus polnud temast suures plaanis muutunud, olukord oli jätkuvalt tõsine kuid rohkemat nemad enam teha ei saanud, laps ise pidi võitlema ning tema prognoosi kohaselt oli üldse ime, et Joanna nii kaua elanud oli. Mind see jutt ei kôigutanud, sest see tee oli meil ka Tartu intensiivis läbi käidud. Ma tean ja tunnen kõige paremini oma last ning tean, et tema tee meiega pole veel läbi.

12.juuni oli just nagu suur pidupäev meile. Ilm oli päikseline ning seda enam oli mu tuju rõõmus, ei suutnud haiglasse jõudmist ära oodata. Intensiivist alla liikudes nägin kaugelt säravaid õdesid, kes rõõmsalt meid taaskord tervitasid ning juhatasid meie tuttavasse palatisse. Suur oli mu rõõm kui sain teada, et meie palatikaaslaseks on Joanna sõber Mirko oma emaga. Tundsin südames rahu ning teadsin, et siit saab vaid kõik paremuse poole minna. Natuke veel ning kindlasti saame varsti oma koju  tagasi.

WP_20170621_12_37_45_Pro

Kõik sujuski kenasti ning raviarsti sônade kohaselt oli plaanis meid uue nãdala teisipãeval koju lasta… suurepãrane. Kuid 13. Juuni ôhtul toimus jälle tagasilangus. Praegu sellele tagasi mõeldes tunnen kuidas muutun jälle vihaseks… Joannal tõusis õhtul palavik ca 38 kraadi. Sain juba mingiaeg aru, et midagi toimub sest ta kella 6st saadik oli üleval ja hästi ärevil. Vehkis kãtega jne. Kiirelt sai jahutama hakatud ja küünal pandud. Magama ta siiski ei jäänud, monitor näitas ka kõrget pulssi ning madalat hapnikutaset. Mingil hetkel hakkas pulss langema ning samamoodi hapnikutase mis ûhel hetkel üle 90% ei tõusnud(pigem oli seal 79-85 vahel), kuigi sai 5l/minutis hapnikku peale.. siis valvearst kutsus intensiivist arsti, et arutada mis edasi. Ja teate mis siis sai….  Ta tuli ja sahmis ringi pani teise hapnikumaski ning muutis anduri ãra, et äkki selles asi ning lõpuks küsis: “kas te lapse prognoosi teate, ema? Et tema ei saa siin rohkem abiks olla.” Vot siis sõitis mul katus ãra ja käratasin talle, et tean küll..ma olen 10 kuud lapsega elanud, et üleval(intensiivis) öeldi jah et temaga midagi teha pole… Kujutate ette, lastehaiglas töötab selline arst kelle arust me nagu raiskame siin aega ning nende ressursse, sest Joanna ju nagunii sureb ära… kurat kui meditsiin ta elule aitas siis nûüd tegelegu ka temaga. Tundsin kuidas mul vererõhk lakke tõusis. See tema üleolev ja ülbe olek olid minu jaoks viimane piisk karikasse… ees ootas mind magamata öö kuid ônneks palavik taandus ning hommikuks oli laps täitsa enda moodi.

Studio_20170621_191138

Kui eelnev tekst sai kirja pandud veel haiglas olles, siis tahan selle kõik seljataha jätta ning kogu loo ühe postitusega ära lõpetada. Täna on neljapäev ning me oleme tagasi kodus. Eile oli see suurepärane hommik kui saime endale vajalikud aparaadid haiglast kätte ning meid lubati taas koju. Joanna magab jälle oma tuttavas voodis, ümbritsetud oma pere armastusega. Taastumisprotsess on veel ees ning seetõttu oli vajalik saada kaasa hapnikuravi, mille laenutas meile lastehaigla ning seda õnneks rahastab haigekassa. Küll aga tuleb meil lähiajal osta enda pulssoksümeeter, sest selle rendi peame ise kinni maksma igakuiselt ning tuleb 3-6 kuu jooksul tagastada haiglale. Tunne on igatahes mõnus ning tasapisi kosume kodus edasi kuigi juulis tuleb ette võtta veel üks käik haiglasse- gastrostoomi paigalduseks. Aga sellest räägin mõni teine kord. Hetkel saame tunda taas rõõmu oma pisikestest asjadest ning teha algust Joanna suureks esineseks sûnnipäevaks plaanide tegemisega. Uskumatu, et juba vähem kui kuu aja pärast ongi mu pisike juba aastane.

1498122750891-313642036

Seniks aga tundke rõõmu ilusatest ilmadest ning ärge unustage oma kiires elurütmis hinnata oma väikeseid ja suuri lähedasi.

Palju päikest,

Siret.

Advertisements

Autor:

Minu puhul on tegemist 28 aastase naise ja emaga. Olen teekaaslane oma mehele ning ema ühele kõige kaunimale tütrele Joannale, kes võitleb raske elusaatusega- sündinud raske ajukahjustusega ning nüüdseks avastatud geenirikkega piiga. Siin blogis kajastangi just meie elu koos erilise tütrega ning palju muud.

3 thoughts on “Elu või surm… ehk kuidas rutiinne haiglakülastus lõppes ligi kuu aega kestva lahinguga.

  1. Ma mõtlesin et mul on raske vaadata oma last systimas iga pãev ning võitlema oma eluga, aga sul on kordades raskem. Artikklit lugedes, pisarad voolasid. Tundsin omal nahal seda valu. Annaks Jumal sulle kannatlikust, rahu südamesse. Pisikesele õnneliku elu. Et saaks särada ja emmele naeratada!

    Like

  2. Nii ilusasti kirjutatud! Endalgi tuli tuttav tunne, kui sai veedetud kuid Tallinna Lastehaiglas enneaegse pisipojaga. Kurb oli lugeda arstide kõnepruugist. Meil juhtus samuti, et meie raviarst oli öelnud füsioterapeudile, et see laps ei hakkagi käima, et temast ei saa asja. Loomulikult olime arengust maas, aga poiss hakkas ilusti käima, on igati tubli ja ei ole mingeid terviserikkeid välja arvatud nägemispuue. Ja just selle nägemispuude saamisega tookord, sellest on nüüdseks 10 aastat tagasi, ütles sama raviarst meile, et minge siis vormistage “ajutine puue”. Kuna silm ei arenenud nii nagu vaja, siis opereeriti vasakust silmast oma lääts välja. Kurb on aga see, et kahjuks on see puue jääv.
    Jäi selline tunne, nagu arstid on ise nii kibestunud, et on endale sellise ameti valinud, et peabki nagu karistama õnnetuid lapsevanemaid. Nagu mingis mõttes parastavad.

    Soovin Teile südamest jaksu, vastupidavust ja kannatust! Armastus teeb imesid! Joannale head paranemist, ilusat õnnelikku elu!

    Like

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s