Haiglajutud- esimene osa.

Juba mõned päevad tagasi mõtlesin, et kui kohe kirja kirja ei pane, siis hiljem ununeb ära ning juhtuski nii nagu ennustatud. Ma ei tea kuidas teised blogi kirjutajad oma aega jagavad kuid mul on tunne, et see “virtuaalpäeviku” kirjutamine on mõneti nagu iga teine loometöö- nii kui inspiratsioon või mõni mõttelõng pähe tuleb, peab selle kuhugi kasvôi märkmetena ûles tãheldama. Igatahes see postitus jõuab teieni varem kui esialgu plaanitud, sest kardan, et kogu haiglasoleku kirjeldamine ühes postituses läheb ehk liiga pikale. Või teile äkki meeldibki rohkem lugeda?

WP_20170529_09_15_37_Pro

Esimene päev

Hetkel on kell 11.45 ning on käes on maikuu viimane esmaspäev. Ilm.ee andmetel on tallinnas 15 kraadi sooja. See kõik on teile kindlasti vajalik info eksole. Ja mul on tunne, et ma saan täna trahvi(täiendatud kell 13.35- trahv ootas kenasti auto tuuleklaasil). Panin just neuroloogia osakonna koridoris Joannale söögi jooksma, me oleme ilma palatita. Ootejärjekorras. Seega mul reaalselt puudub võimalus minna tegeleda auto parkimise eest tasumisega. Ma tegelikult olen suures hämmelduses, et me oleme neuroloogias, mitte vastsûndinutes..aga sealt aeti meid välja. Nûüd ma siin siis istun, diivanil ning vaatan teisi patsiente. Pãris palju on erilisi lapsi koos emade või isadega- kuulen õe juhtnööre ûhele emale, kuidas tuleb gastrostoomiga last toita. Mida tohib ning mida mitte. Kuulan tähelepanelikult kuigi tean, et teiste juttu pole ilus pealt kuulata, aga ega ma ju saa kôrvu kinni pigistada. Üks tüdruk, hästi kõhnake, on oma issi sûles ning teeb häält. Ma ei tea, kas tal on valus või ta jutustab omamoodi. Aeg liigub siin omasoodu, keegi nutab, keegi jalutab, mõni istub vaikselt ning mõtlikult, õed siblivad edasi tagasi- kõik on äärmiselt abivalmid.

WP_20170529_11_20_46_Pro

Kell on kohe saamas kaks ning nii palju on asjad liikunud, et ca 3 tunniga saime koridorist arsti kabinetti ning oma palatisse( minu rôõmuks oleme üksi siin, eks näis kui kauaks)Vahepeal oli isegi lõunasöögi aeg, aga seda ma kahjuks meeldivaks elamuseks nimetada ei saa. Võrreldes vastsündinute osakonna toitudega oli see eine alla igasugu arvestust kuid ãkki oli kokal paha päev?! Vãhemalt oli mahl hea ja jahe. Mis on suureks plussiks, siin saab oma käruga palatisse vabalt vurada, ei pea nagu kaamel ringi liikuma ja muide… käru on siiani super. Alla pakikorvi mahtus kogu Joanna tehnika ning lisaks kott mähkmete, toitmissûsteemide, toidu ning riietega. Käekotti sinna ei surunud kuid oleks seegi mahtunud. Käruga liikumise juures häirib mind see, et siin ükski uks ei käi automaatselt lahti vaid ise käid ja kangutad ning kaldteed on ka vist plaani järgi jagatud.

Kuna me nii hilja pääsesime oma uue arsti jutule, siis täna vist eriti uuringuid enam teha ei jõua. Meie uus raviarst on on dr. Inga Talvik, kelle jutule saime tänu oma geneetikule. Dr. Talvikuga esimene kohtumine oli väga meeldiv ning mul on tunne, et meie edasine koostöö sujub kenasti.

Ei tea, kas mina olen ainus seda märkama ning ûtlema, et haiglas käib nagu liinitöö… röntgenisse kutse tuli. Sättisin Joanna kärru ning ûks tore osakonna õde tuli meid sinna juhatama. Kabineti uks löödi lahti ja küsiti kes oleme ja mida soovime. Sisse minnes üks range proua kamandas lapse tûhjale lauale ning käskis minna endale põll ette panna..ok no ju ma vist harjunud, et mujal nagu on aidatud selles osas, kuid see polnudki probleem, pigem häãletoon mulle ei sobinud:”Pôll selga, laps riidest lahti, aparaadi alla, peaga teise suunda, ema minge teisele poole, ärge siit hoidke, tehke nii ja tehke naa.” Kõik see ja rohkemgi ûhe ainsa pildi pärast. Vähemalt on tehtud.

Ning märkamatult saigi kell 4 ning tegin otsuse, et kuna rohkem uuringuid nagunii plaanis polnud, siis pakkisin tarvilikud asjad ning vurasime mutukaga issile tööle järgi, et koos mamma ning papa juurde Paidesse ööseks minna. Selle sõiduga tuli meelde, miks ma vôimalikult vähe liigun mööda Tallinn-Tartu maanteed. Hommikul linnapoole sõites vaatas spidomeetrilt vastu niigi 95km/h ja ikka tundus nagu ma oleks lihtsalt teistel teel ees seisnud- süüdimatult tehakse ohtlikke möödasõite. Tundub nagu oleks tegu mõne saksamaa kiirteega, mitte ohtliku ning käänulise maanteega. Kui need môistuseta roolikeerajad välja arvata, siis oli täitsa mõnus- kitsed jooksid ning 2 sookurge jalutasid täiesti kartmatult teepervel.

WP_20170529_21_53_28_Pro

Paidesse jõudes oli Joanna pikast päevast mõnusalt vãsinud ning koer ka suurest õnnest ronis kohe tema juurde magama. Äkki kartis, et me unustasimegi ta sinna?!

Uus päev, uued eesmärgid

Pooleldi magamata öö on seljataga ning oleme taas jõudnud haiglasse. Joanna magab veel, mina vaatan taustaks seebikat ning mõtlen eesootava päeva peale. Kohe varsti peaksime minema vereanalüüsi andma. Oeh, jälle hakatakse teda torkima(tal on v, on teine saanud siiani täitsa pikka aega olla ilma mingite nõelte ja süstideta. Ahjaa unustasin, süsti ju sai kui vaktsineerimas käisime. Kuid siiski. Võiks ju arvata, et nende pikkade haiglas veedetud ja käidud kuude jooksul on ta juba harjunud kogu selle torkimusega. Ta jah ei nuta kuid ma saan iga kell aru, et talle teeb see haiget. Mulle teeb see samuti haiget, sest ma ei saa tema valu ega kannatusi endale võtta kanda. Saan vaid olla toeks. See on tema teekond.

Kell on pool 12 ning on teise päeva lõuna. Istun Joanna kõrval EEG(uneuuringud kus jälgitakse aju võnkeid ning on võimalik kindkaks teha krambiavaldused) kabinetis ning tunnen, et olen rahunenud. Pool viimast tundi oli raske. Olime enne uneuuringule suunfumist füsioteraapias, seega olin kindel, et ta jääb kiirelt magama… aga kus sa sellega. Mul juba on tunne, et hakkan vaikselt nokkima. Igatahes selle koleda sinise mütsi pähe ning paika ja töökorda saamine on parasjagu keeruline protsess ning Joanna streikimine ei aidanud kuidagi kaasa. Selle mûtsi sees on sellised kõvad ja vastikud plastmassist mumpsikud, mis edastavad arvutisse siis ajus toimuva tegevuse ning need on kindlasti nii ebamugavad…soonivad pähe. Proovi siis nii magama jääda. Õnneks ma püsisin vagusi ning lasin õel oma asja teha ja laps sai ka tasapisi rahuneda. Ja muide. Väga tore on teada, et nii see sama armas õde tundis meie sahmiku ära ning hoiab end meie looga kursis. Tervitused talle.

20170530_112103

Ees ootab veel hapnikutaseme test, mille jaoks peame siia jääma ûheks ööks. Kas see juhtub täna, ma ei oska öelda. Lisaks peaks tulema südame ning muude siseorganite ultraheli. Eile rääkisime ka gastrostoomist ning selle paigaldusest kuid sellest rããgin päris omaette postituses. Samuti rããgin uuringute tulemustest ning kôigest muust juba haiglajuttude teises osas. Tãnaseks on lihtsalt aur nii väljas ning tunnen, et rohkem ei jaksa. Ilm on nii ilus ning tunnen kuidas päike läbi klaasi kuumutab. Varsti saame koju ning siis naudime oma tavapäraseid jalutuskäike.

Päikest.

1496138764809-733234117

Advertisements

Autor:

Minu puhul on tegemist 28 aastase naise ja emaga. Olen teekaaslane oma mehele ning ema ühele kõige kaunimale tütrele Joannale, kes võitleb raske elusaatusega- sündinud raske ajukahjustusega ning nüüdseks avastatud geenirikkega piiga. Siin blogis kajastangi just meie elu koos erilise tütrega ning palju muud.

One thought on “Haiglajutud- esimene osa.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s