Elu või surm… ehk kuidas rutiinne haiglakülastus lõppes ligi kuu aega kestva lahinguga.

Olen juba päevi pead vaevanud jutu kirja paneku üle, isegi alguslauseid mitmeid kordi välja mõelnud kuid kõik, kes on kaua sunnitud haiglaseinte vahel olema teavad, et mida päev edasi, seda raskemaks muutub suhtlus välismaailmaga. Eelmisest postitusest on möödas ligi kuu aega ning püsilugejad teavad algust… juttu oli meie tavapärasest ning rutiinsest käigust haiglasse, et teostada môningad lihtsad protseduurid ning uuringud. Kôik algas kenasti ning nädal aega käisimegi igapäevaselt haiglas(arst ei pidanud vajalikuks meid öösel siin hoida ning mulle see sobis) kuniks kôik ühtäkki muutus… kuniks pea aasta aega oli möödas elu kôige kohutavamast etapist ning tundus, et see kõik kordub taas. Sel korral tundus see kõik veel võimsama ning kohutavamana. Continue reading “Elu või surm… ehk kuidas rutiinne haiglakülastus lõppes ligi kuu aega kestva lahinguga.”

Haiglajutud- esimene osa.

Juba mõned päevad tagasi mõtlesin, et kui kohe kirja kirja ei pane, siis hiljem ununeb ära ning juhtuski nii nagu ennustatud. Ma ei tea kuidas teised blogi kirjutajad oma aega jagavad kuid mul on tunne, et see “virtuaalpäeviku” kirjutamine on mõneti nagu iga teine loometöö- nii kui inspiratsioon või mõni mõttelõng pähe tuleb, peab selle kuhugi kasvôi märkmetena ûles tãheldama. Igatahes see postitus jõuab teieni varem kui esialgu plaanitud, sest kardan, et kogu haiglasoleku kirjeldamine ühes postituses läheb ehk liiga pikale. Või teile äkki meeldibki rohkem lugeda?

WP_20170529_09_15_37_Pro Continue reading “Haiglajutud- esimene osa.”

Käruralli- uue käru ristsed

Hoiatan igaks juhuks ette, et tegu võib olla natuke pika ning mõneti lohiseva postitusega, aga kuna mulle meeldib sõnu ritta seada, sees ehk annate andeks. Püsilugejad teavad juba, et lõpuks on meie kärusaaga jõudnud lõpule ning uus neljarattaline on ka oma ristsed saanud- Raitti tegi sinna esimese kriimu. Õnneks ning tõesti vaid tema õnneks on see nii imepisike ja pole märgatav, aga mina ju tean, et see seal on.. sel hetkel soovisin küll, et ta kuhugi hästi kaugele minust läheks. Ta muidugi oli väga konkreetne ning üritas selgeks teha, et ma reageerisin kogu selle looga ikka väga üle võlli. Uskumatu, et ta seda ütles. Sest tema on see, kes on alati suur perfektsionist ning aeg-ajalt ikka räägib kuidas ma ei hoia oma asju piisavalt. Ja nüüd kui ma käru tahan hoida võimalikult kahjustuste vabana, siis on jälle häda.

Te kindlasti mõtlete, et mis käru see selline on.   Continue reading “Käruralli- uue käru ristsed”

Klubi, kuhu keegi kuuluda ei taha…

Ma mõtlesin kaua selle postituse kirjapaneku üle ning selle kirjutamine on mind palju analüüsima pannud. Eelkõige mõtlesin, kas ja kellele on see üldse lugemiseks mõeldud ning teen seda iseenda pärast ja& kui see veel kedagi puudutab, siis ongi minu eesmärk korda läinud.

Mõeldes sellele, et inimene on ju tegelikult niipalju sotsiaalne olevus, siis on teadupärast oluline kuhugi kuuluda. Kasvades on perekond, lasteaias teised lapsed meie ümber. Mida aeg edasi, seda rohkem erinevaid inimesi meie ümber koguneb. Juba last planeerides ja ootama jäädes unistavad tulevased emad ja isad, kes nende silmarõõmust kasvada võiks, kuhu huviringidesse ning laagritesse kindlasti minema peaks. Hoogu annavad ka tulevased vanavanemad ning meie lähedased sõbrad/tuttavad.

Nagu ühes arvamusartiklis(loe siit- minu pisike sõber Joanna) hiljuti meie hea tuttav Paloma Krõõt Tupay kirjutas:”Kes loodab saada poissi, kes tüdrukut, mõni astronauti, teine staarkokka. Puudega lapsest ei unista keegi. Raske puudega lapse sünd tähendab senise elu lõppu.” Continue reading “Klubi, kuhu keegi kuuluda ei taha…”

Teil on raske lapsest loobuda? Think again. Mind ootab ees Rammstein.

Kaldun arvama, et see “olen halb ema kui jätan lapse kellegi teisega” on esmaste vanemate mure. Parandage mind kui ma eksin. Kuid niipalju kui minu tutvusringkonnas on vastseid titemammasid, siis see kõlab nagu ühest suust: “Keegi ei hoia, toida, kasi, ninnuta ega nännuta last nii nagu mina. Mina tean mis on lapsele parim ning ei usalda kedagi teist”.

Ma ei taha sarkastilisena kõlada ega kedagi isiklikult solvata, aga minu jaoks tunduvad sellised mõtted nüüdseks natuke naljakad või pigem mitte eriti suure probleemina. Kuid samas saan aru, et iga lapsevanema jaoks on see raske hetk- olgu siis laps täitsa tavaline ja terve või mitte nii väga tavaline.

Kuigi ma pean aus olema ning räägin natuke sellest, et tegelikult raseduse ajal ma mõtlesin ise täpselt samamoodi. Ma olin nii kindel, et kui Sahmik ära sünnib, siis mitte keegi peale minu teda ei saa hoida, ka mitte hetkeks. Sest nagunii keegi ei oska teda õigesti hoida ja võib olla teevad veel katki. Suur naer eksole, sest peaaegu kõigil minu ümber juba olid varasemalt lapsed(ei tea kuidas nad küll hakkama said eks).

Ma isegi väitsin kategooriliselt, et Raitti saab ka uut ilmakodanikku vaid istudes ning minu valvsa pilgu all oma kätele. Ega keegi mu mõtteviisist aru ei saanud ning mind see väga ei huvitanud ka. Sahmik oli ainult minu ja mitte kellegi teise, noh Raitti natuke andis ka omalt poolt et ta loodud saaks.

keep-calm-and-fuck-off-bitches-she-s-mine-only-mine

Continue reading “Teil on raske lapsest loobuda? Think again. Mind ootab ees Rammstein.”

Joannast, geeniuuringutest ja muust.

Nüüd kus Joanna on natuke üle 9 kuu vanune tuleb meil tasahilju leppida reaalsusega, et peagi tuleb seada sammud operatsioonile. See on valus teema, mida olen püüdnud juskui eirata, edasi lükata- kuid samas ei taha ka nagu silmaklappidega hobune olla. Viimasel ajal olen märganud muutuseid temas. Ja muutuste all ei pea silmas toredaid ning põnevaid muutuseid, mida üldiselt sellises vanuses lapsega ette tuleb. Continue reading “Joannast, geeniuuringutest ja muust.”